Roadtrip

Day one

Kui me Aucklandist välja sõitsime, siis polnud mingit tunnet, et meie koduks saab v2ike igiliikur Toyota. Lõbusad ja õnnelikud, et lõpuks linnast v2lja saime, pidime maanteel rindma pistma liiklusummikuga 3 tundi. Korraks tõmbas tuju alla küll, kuna kartsime, et meie unistusel linnast välja saades, inimestest eemal olla, on nüüd kriips peal, kuna jaanuari algus on siin populaarne peredega puhkuste aeg. Siiamaani pole midagi hullu, oleme täitsa omaette ka saanud olla. Ummikust edasi saabusime Goat Islandi vastas kaldale, saar ise oli mõne ujumistõmbe kaugusel. See koht on üpris populaarne koht sukeldumiseks ja snorgeldamiseks, kuna vesi on seal kristallselge, kuni 10 meetri sügavuse nähtavusega. Kuna seal oli meeletult rahvast, siis otsustasime niisama jalutada ja loodust imetleda.

Seal saime kokku kahe eesti poisi Miku ja Allariga, koos sõitsime edasi pisut ülespoole kena järve äärde, kus oma laagri siis esimest korda püsti panime.

Day two

Pärast paari õlut õhtul, hakkas põis varahommikul märku andma, tänu sellele saime imesta hommikupäikest ning -sudu järvel. Kiire hommikusöök ja tee ning olime jälle teel. Seekord otsustasime põrutada üles mööda lääne kallast, arvasime, et seal nii palju turiste pole. Jalutasime Kauri metsas, Kaurid on siin looduskaitse all olevad puud, mis on hävimisohus ning maoridele v2ga olulised. Kauri puid on üle kogu maa, aga selles metsas kasvavad kõige kõrgemad ja laiemad puud, Te Mata Ngahere ehk Father of the forest ümbermõõdult 16,41m ning kõrgus sellel tohutul puul on 29,9m, puul on olnud aega ka umbes 2000 aastat kasvada. Edasi sõitsime mööda meeletult kurvilisi ja tohutult ilusate vaadetega teid Ngawha hot springsidele, leidsime selle koha kaardilt ning ei osanud midagi arvata. Koht oli väga huvitav, nägi üpris prosta välja ning istusime looduslikes kuumadest mudavannides, kõige kuumem oli 45 ja jahedam 35 kraadi ning kõik puha looduse töö. Mõnus oli küll mustus maha leotada, aga pärast käisime paar päeva mädamunalõhnaga ringi.

Day tree

Järgmisel päeval otsustasime sõita kõige pohjapoolseimasse tippu. Üks tee viib mööda normaalset maanteedpidi tippu, teine tee aga mööda randa, 90 Mile Beachi, mis on siin ametlik maantee. Kuna NZ tõusud ja mõõnad on väga ohtlikud, siis ei hakanud tõusu ajal riskima, oleme kuulnud, et nii mõnigi mees on oma autost üldse pärast ilma jäänud. Otsustasime selle tee läbida tagasitulles. Põhja sõites läks maastik mägisemaks, troopilisemaks ja asulatevaesemaks, see meile meeldis. Täiesti põhjapool sõitsime mingi hetk pilvede sees, olime umbes 300 meetri kõrguselt. Meie campimiskoht, Tapotupotu Bay, nägi välja tõeline paradiis, kaljude vahel asuv helesinise veega ja valge liivaga rannake, see oli ka esimene ööbimine, mille eest me siin maksime. Ööbimisega on siin nii, et mitte kuskil pole lubatud metsa keerata ning oma laager püsti panna, vaid selleks on teatud kohad, kus peab olemas olema tualett ning pesemisvõimalus, kas siis dušš või veekogu. Kohalejõudes panid tõelised matksasellid oma matkakotid kokku ning asusid mööda rannikuäärt sammuma turistilõksu poole, milleks siis on põhjapoolseim tipp Cape Reinga lighthouse, koht kus oma silmaga on näha kuidas Tasmaania meri ja Vaikne ookean ristuvad, on näha kuidas kahe tohutu veekogu hoovused kohtuvad ning on näha ka veekogude erinevaid värve. Matk kokku oli 10km edasitagasi,  mis ei tundugi väga ületamatu, aga see matk oli üle kahe kalju oli (kahe kalju vahel oli väike armas rannake), mõlemad umbes 300m kõrged ning suhteliselt järsud, tagasijõudes olid meie jalakesed täiesti läbi. Track ise oli väga põnev ning jalgu tuginema panev, kõndisin mööda kalju äärt, uskumatu, et siin selline rada lubatud on, aga vaade oli tohutu, ehk piltidelt saate parema ettekujutluse. Võib öelda, et siiamaani kõige põnevam ja adrenaliinirohkem matk.

Day four

Hommiku kahjuks pidime lahkuma meie väiksest paradiisist, kuna päike ei paistnud, siis polnud meil mõtet sinna randa jääda. Käisime vaatamas Te Paki Sand dunse, MIS on kõrged. Võtsime oma vaikse boogie boardi ning läksime mägedest alla laskma, see on siin populaarne. Pärast ühte head laskumist olid isegi kõrvaaugud liiva täis, vähemalt saime linnukese kirja. Edasi käisime vaatamas ühte valgeimamliivaga randa, Rarawa Beachi, liiv oli tõesti valge ja vesi helesinine, sel hetkel igatsen päikest. Edasi sõitsime allapoole mööda 90 Mile Beachi, tegelikult on see rand 90 km pikk, aga millegipärast kutsutakse seda siin teisiti, tundub ehk uhkem.

Day five

Woow, millised rannad, nagu postkaardil. Karikari poolsaar on maismaastst L-kujuliselt väljaulatuv, kohalikud ütlevad suvitajatele ning veesporti harrastajatele, et kui sulle ei meeldi ühe ranna tuul või lained, siis vaheta randa, ehk kõigi jaoks on siin ideaalne rand olemas. Esimene rand, Rangiputa Beach, oli väike ja puutumatu rannake, kus saime olla täitsa kahekesi, mõnus. Kui väike jume oli juba peal, siis otsustasime randa vahetada, Puheke Bay oli väikse tuule ja meile parajat lainetega. Saime oma boogie boardiga lainetes hullata. Ronisime ka mäetippu kust avame 360 kraadi vaade randadele ja ookeanile. Mangonuis sõime kõhu täis fish and chipsidest, mis pidid olema maailma kuulsaid, sellest me päris täpselt aru ei saanud. Mõnus õhtune pesusulps Forest Poolsi campsides ning und vaatama.

Day six

Ootusärevus oli suur, eriti minul, kuna pärast lõunat pidime sõitma Bay of Islandile, sealt olime bookinud boattripi Swim with the Dolphins. Neljatunnise tripil nägime päris paljusid saari, siin lahes on neid kokku 144, ning metsikuid delfiinide, kes näitasid meile hüppeid. Kahjuks bottlenose delfiinid polnud täna mängutujus ning kuna laine oli üpris kõrge, siis vette meid ei lastud, selle poleks olnud mõtet, kuna me poleks midagi näinud. Kahju, aga paadisõit sinisel ookeanil ja imekenade saarte vahel oli tore. Meie järgmine ööbimiskoht oli Otamure Baylessi, tuleb välja, et oleme esimesed eestlased siin. Koht on kena, kaljude vahel liivarand. Kuulsime laste käest, siin on populaarne peredega puhata, et päeval nähti siin rannal haid.

Day seven

Hommiku arkasime kena vaatega ookeanile. Saime rannatada Sandy Bayl, vaga kaunites Matapouri ja Whale Bayl. Kaisime vaatamas ka Whangarei Waterfalli, mis oli 26 meetrit korge. Kose all oli monusa sooja veega bassein, kus saime ennast jahutada kuumast paevast. Ohtuks joudsime campima jargmise ranna, Uretiti Beachi, aarde. 

Day eight

T2na 88sel sadas m6nusat padukat ning ka p2ev oli vihmane. K2isime Waipu koobastes, kus pimedas v6is n2ha koopalaes helendavaid ussikesi, nagu t2histaevas pimedal 88l. See oli v2ga ilus vaatepilt. Edasi s6itsime Aucklandi tagasi, 88bime t2na 88sel oma vanas elukohas. Saame siin ennast puhtaks kasida ning homme panema j2lle nelja tuule poole ajama, hetkel veel teadmata, kuhu maandume.

Kallistame k6iki!!

Gerit ja Joonas