Pika Valge Pilve Maa: Meie värvikas elu

Tere head inimesed!

Kuidas teil seal hästi läheb? Meil siin ikka kõik vanamoodi, naudime elu Gold Coastil ja katsume ennast mitte liiga pruuniks päevitada. Pühade aeg hakkab ümber saama ning saame ehk veel veidi tööd vihtuda enne Aasiasse rändamist, et seda va mammonat koguda. Sest money talks and bullshit walks.
Jõulud võtsime vastu Eskli ja Nele juures, Eesti paar kes siin juba mõned aastad pesitsenud on. Kümnepealine eestlaste punt oli kokku tulnud ning lasime heal ja paremal maitsta. Laualt ei puudunud verivorst, hapukapsas ega ka mitte ahjuliha. Küll aga jäi vajaka sellest jõulutundest, sest mida sa ikka nendest jõuludest tähistad kui väljas on stabiilselt pea 30 kraadi sooja ja valgest ollusest nimega lumi pole haisugi. Igatahes peetud nad said, sellest andis märku kurgumulguni täis kõht ja vana hea mul-pole-ju-luuletust-jõuluvanale-rääkida-moment, millest me siiski võitjatena välja tulime.
Gerit käis veel oma töökaaslastega väiksel paadiretkel kohaliku jõe peal jõule tähistamas, mis kulmineerus seekord vast pigem jooma kui söögiorgiaga, sest asjad peavad ikkagi tasakaalus olema. Kes sööb, see joob ja vastupidi.
Meie sõberid Kaijo ja Sandra tegid ka minekut siit Surfers Paradisest ning läksid juba ära Aasiasse reisima. Nemad peaksid koduplaneedile jõudma jaanuari lõpus, ajal mil meie just siit ära lähme. Kaijo tahtis väga lund näha, on ta ju ilma selleta läbi ajanud üle kahe aasta nüüd. Samuti rääkis ta õhinal, kuidas ta külgees mööda Tallinna tänavaid liiklema hakkab. Hoiame talle pöialt, et Eestis pakast peaks ning ta saaks oma plaanid täide viia!
Enne jõule jõudis veel Gerit külastada kohta nimega Byron Bay koos ühe Eesti tüdruku Marioniga, samal ajal kui Joonas poiss ränkrasket tööd pidi tegema. Aga mis teha, elu pole kunagi mind õiglaselt kohelnud! Siinkohal mainin ruttu ära, et tegu oli väikese sarkastilise naljaga. Nalja mulle meeldib endiselt väga teha, sest naer on terviseks ja ilma naeruta ei saa.
Mis siis veel.. Ahjaa selle sama tüdruku Marioni poiss-sõber, kes on ka juhtumisi eestlane ja kannab nime Siim, läks siin mingi aeg kaevandusse tööle ja kutsus oma tuttavad kokku Brasiilia restorani, et kõigile tšau öelda ja väike söök`n`jook teha. Seal oli programm, et ostad endale pileti ja võid süüa nii palju kui soovid. Terve õhtu kostitati meid hea ja paremaga. Kelner käis iga 15 min tagant uute toitudega laua äärde ja lasi külalistel valida endale meelepäraseid palasid alates väga maitsekalt marineeritud steakidest kuni kanasüdemete ja kes teab milleni välja. Ühesõnaga oli kõva sööma taas. Peale seda ma ei tahtnud süüa vast kolm päeva.
Eestlaste kogukond siin on suur ja meie suhtlusringkonda kuuluvad veel kaks poissi ristinimedega Petrik ja Rene. Nemad on pärit Põlvast ja nad ei ütle ´see´ vaid ´too´. Oleme nendega koos käinud telkimas siin ümbruskonnas ja külastanud kohti nagu Mt Tamborine, Springbook ja Nimbin. Vihmamets on linnale kaunis lähedal ja lahedat loodust koos mägi järvede ning jõgedega oleme näinud päris palju. Õnneks pole kohanud ühtegi ohtlikku looma, loodetavasti nii see ka jääb. Pole isu vaadata tõtt ämblikuga, kes su mõne hetkega elavate kirjast ära võib kustutada. Kuuldavasti meeldib neile rohkem kuumem kliima ning selliseid elajaid võib rohkem kohata sisemaal, kuhu meil väga asja ei ole.
Meie lähedal asub veel koht nimega Currumbin Wildlife Park, kus saab näha erinevaid Austraalias elavad loomi. Koaalad, mage ja soolases vees elavad krokud, känguruud ja veel igasuguseid loomad said meil nüüd üle vaadatud, oli jälle täitsa tore päev. Tore on see, et seal loomapargis ei ela loomad nii väga puuris vaid pigem suurtes tarades, kus pole nende liikumine nii piiratud ja loodetavasti ei tunne nad ennast nii väga vangis olevana, kui näiteks Tallinna loomaaias elav jääkaru, kellel pole väga palju ruumi, et ringi tatsata ja omi asju ajada. Samas ma pole päris tükk aega Tallinna loomaaias käinud ja ma ei tea täpselt kas ja kuidas seal preagu on aga see viga tuleb parandada kui tagasi tuleme ning kindlasti jääkaru elu Tallinnas üle vaadata.
Eile oli meie nädala tipp-hetk. Käisime siin ühe maru kõrge torni otsas ronimas. Tegu oli nimelt meie jõulukingiga, mis nüüd teoks sai. Torni nimi on Q1 ja ta peaks olema üks kõrgemaid ehitisi siin mandril ja meie käisime täitsa tema tipus. Selge pandi meile rakmed, et alla kukkumise võimalusi minimaliseerida ja pähe nokamüts, et vali tuul veel viimast mõistust peast minema ei pühiks. No oli ikka tosikiva tunne küll seal pika torni tipus, terve Gold Coast oli nagu peopesa peal.
Aga mis ma siin ikka vatran, teil kindlasti igasugu asju vaja teha ning pildidki siin veel vaja üle vaadata. Head uut aastat teile kõigile ja ega polegi enam palju jäänud, kui saate ka meie füüsilisi kehasi katsuda ja meie rännumuljeid kuulda. Olge tublid ja tehke ikka nalja ka, sest naer on terviseks ja positiivse ellusuhtumisega inimestel on elu alati kergem!
Tsau pakaa head inimesed!