Penang to Thailand

Tere head inimesed!

Kogu seda jama on raske kommenteerida, mis siin toimub. Et asjast aimu saada, peab seda omal nahal kogema ja läbi elama. Kõik mis siin linnades eksisteerib, on võimendatud kümne kui mitte rohkema kordselt. Kui paistab päike, siis on ta meeletult kuum, võiks öelda et praeb sind elusalt. Kui sa kõnnid tänaval ja tunned mingeid lõhnu või suurema tõenäosusega mingit haisu, on see sama intensiivne nagu nuusutaksid nuuskpiiritust. Kui maas on prügi, ei ole teda natuke, teda on väga palju. Kui keegi tahab sulle tänaval midagi müüa, tahab ta esmalt sinult koorida viisteist nahka mitte viis. Ja nii edasi ja nii edasi. Tsiviliseeritud ida eurooplasena on seda kõike minu jaoks liiga palju ja hoiaksin heameelega suurematest linnadest eemale siin Aasias. Nii nüüd kui ka tulevikus. Not my cup of tea nagu öeldakse.
Peale Melakast(suht jube koht) lahkumist võtsime suuna Taman Negara rahvusparki, kus veetsime kaks ööd. Käisime vihmametsades seiklemas ja kohtasime nii öösel kui ka päeval igasugu erinevaid loomakesi. Linnusööja ämblik, skorpionid, maod, metsssead, kaanid, ahvid on džunglis tavaline nähtus. Kuulsime ka elevanti võsas ragistamas aga siinses džunglis ei taha sa ilma giidi ja suure mõõgata(mida meil parasjagu ei olnud) oma kursilt kõrvale langeda. Vaatasime üle ka rippsillad, mis ripuvad vihmametsade kohal, kohati kuni 50 meetri kõrgusel. Tähelepanuväärne fakt on veel see, et kogu see asundus, mis seal jõeääres on, oli veel kuu aega tagasi peaaegu täielikult muda ja vee all, kuna lihtsalt sadas nii palju. Kohalike sõnul juhtub selline asi korra 50 aasta jooksul. Natuke naljakas on peale seda nuriseda selle üle, kui oled oma uue mobla ekraani sisse mõra kukkunud, kui samal ajal on mingi mees džunglis kaotanud kogu oma maise vara ning peab aasta otsa telgis elama, sest valitusus ei suuda kogu seda infrastruktuuri piisavalt kiiresti korda seada.
Rahvuspargist läksime edasi Kuala Lumpurisse, mis siin riigis pealinna tiitlit kannab. Linn nagu linn ikka, lihtsalt kole suur ja jällegi oh üllatust - päris räpane. Kogu see prügimajanduse teema ei paista väga siin riigis toimivat, sest isegi rahvusparki bussidega sõites palistasid teeääri prügi, prügi ja siis veel natuke prügi. Pealinnas vaatasime üle Batu koopad, mis on indude pühapaik ja kus leidsid paar päeva tagasi aset pidustused, kus võttis osa sadu tuhandeid inimesi. Te võite kaks korda arvata, kas seal olid kümne või kahekümne meetri kõrgused prügimäed kõrgumas.. Proovisin näha ka sellest prügist kaugemale ja fantaseerisin, milline see koht võiks näha välja ilma prügita. Jah, võib-olla tõesti jätaks see koht sellisel juhul mingi pühalikuma mulje.. Suured kullavärvi kujud ja kujuksed koobastes, keegi on kõvasti vaeva näinud, et need valmis nikerdada.
Kuala Lumpurist sõitsime öö rongiga Penangi, kus me ka hetkel oleme. See väike saareke riigi lääne kaldal on siiamaani kõige parema mulje jätnud. Kui varem olime kokku puutunud eranditult vaid väga tõredate ja kinniste klienditeenindajatega, siis siin oleks nagu keegi võluvitsu viibutanud ja inimesed sõbralikeks tinistanud. Samuti ei tähelda, et siin sellist prügiuputust oleks kui mujal. Rentisime kohe järgmisel päeval 120 kuubikulise võrri ja läksime saarepeale laiama. Siinne liiklus on jutt omaette. Ütleme nii, et lenksu taga tundsin ma ennast kõige vabamalt siis, kui olin ühe kange õlle ära joonud. Saar ei ole küll suur aga siinse 2.5 miljoni elanikkonnaga, võib arvestada väga tiheda liiklusega. Valdav enamus liikleb kahel rattal. Läksime õhtuse tipptunni ajal mööda mereäärseid teid saare lääneossa, et päikseloojangut vaadata. Mul pole ammu nii lõbus olnud, kui seal autode ja rollerite vahel sõeludes. Ja see on täiesti normaalne. Siinses liikluses kehtib reegele:´´Tapa või saa tapetud!´´. Nii ma ka tegin, keerasin aga rutskat ja vaatasin, kus kohast läbi mahub.
Aga et mis saab edasi?! Tunni pärast lähme võtame Tai saatkonnast oma 60 päeva viisad ja sõidame Taimaale. 60 päeva viisad sellepärast, et viisa puudumise korral ning mööda maad minnes(nagu meie  seda teeme) antakse sulle piiripeal kõigest 15 päeva viisad, mida on ilmselgelt liiga vähe. Kõigepealt sõidame bussiga siit Hat Yaisse ja seal katsume järgmisel päeval saada Koh Bulon Lae nimelisele saarele, kus plaanime veeta umbes nädalakese. Võimalik, et seal pole internetti, nii et uudiseid meist ei pruugi te kuulda. Kuuldavasti on Tais ka kesvamärjuke ja üldse elamine vähe odavam kui ta siiamaani on olnud, saame näha.

Olge tublid!

Joonas & Gerit

Buss aastast väga ammu. Aga kohale ta meid viis.

Pasaraja pood

Kohalik delikatess-rotiburks.

Kohalik resto Taman Negaras. Siit pildilt võite näha, kui kõrge vesi oli. 

Ei see ei ole mina vasakul vaid Marc Hollandist, kellega koos me mõned päevad koos trippisime:)

Punni punni, saad suurema..

See maja oli peaaegu täielikult tulvavee all.

Kaanikontroll

Vaatlusmaja džunglis

Koos Marciga Hollandist ja Danig UKst

Kaan käis kaanimas

Muuseumis ei tohi käia plätude, maika ega lühikeste pükstega. Rikkusime paraku kõiki reegelid, sest kes see ikka kolmekümne soojakraadiga puhvaikaga ringi käib. 

öö rong

Sääreväristaja

Kalamaja cowgirl Penangis

Petronas Towers Kuala Lumpuris ristisime ümber Jonas Trousersiks.