Pika Valge Pilve Maa: Singapurist Melakani

Lennud Gold Coastilt Singapuri läksid sujuvalt. Hommiku 11 aeg kohalejõudes olime üpris väsinud, aga jätsime oma kotid hosteli check-ini ootama ja ise läksime linna peale. Esimesed eesmärgid olid kõhud täis süüa ning raha vahetada, need tehtud, siis linnaga tutvuma. Singapur on tõesti kena linn, pilvelõhkujad, aga siiski väga roheline ja puhas. Tagasi Chinatowni, kus asus meie hotell, väike värskendus ning uuesti linna, ei ole siin mingit aja raiskamist. Tutvusime Marina Bay Gardensiga, kus oli väga kena jalutada ning kui pimedaks läks, oli kaunis valguseshow. Jalutasime tagasi kuulsa hotelli ette ning seal nägime veepeal valguse ja muusikashowd. Kaunis, kaunis ja elu siin käib. Hotelli tagasi jõudes olime täiesti küpsed ning sel öösel magasime Hiinalinna käras nagu notid.

Tegime väikse hommikusöögi ning seadsime sammud loomaaia poole, mis asub linnast eemal, aga siinne metroo- ja bussisüsteem on väga hästi organiseeritud. Loomaaias oli vahva, nägime loomi, keda veel näinud polnud ning seda üpris lähedalt. Tatsasime seal ringi lausa 4 ja pool tundi. Pikk jalutamine meid ei heidutanud ning otsustasime veel kuulsa hotelli Marina Bay Sandsi otsa vaadet nautima minna. Niisama uudistajad lastakse ainult sinna laeva nina peale, ülejäänud on hotelli külastajatele. Minul lõid jalad nõrkaks küll, kui mõtlesin, et minu jalge all on pea 200m vabalangemine.

Samal päeval olime bookinud endale bussipiletid Melakasse, mis asub Lõuna-Malaisias. Sõime järgmisel hommikul kõhud täis ning seadsime sammud oma suurte paunadega bussijaama bussi ootama. Sõidu pikkuseks öeldi 3 tundi, aga piiri peal läks meil üle tunni aega ummikus istumisele, siis kokkuvõttes jõudsime kohale paar tundi hiljem, kui arvasime. Bussijaamas tegime kiire söögi, siis astusime kesklinnabussile, mis oli meie jaoks ootamatu, et buss sõitis koos reisijatega bensukasse paaki täitma, mis võttis ka omakorda veerandtundi aega. Siin on kõigil aega küll ning kiiret pole kuhugi. Linna jõudes oli meil välja vaadatud koht kuhu tahtsime öömajale minna, aga kuna oli laupäev, siis see oli täis. Jalutasime siis natuke edasi ja astusime ühte külalismajja sisse, kus saime 60 ringgitiga kahese toa. Jalutasime mööda palavat linna ringi ning tutvusime Melakaga. Linn on pisike, jõe kaldal ja üsna räpakas ja lärmakas, aga mis sa ikka Aasia linnadest tahad, selline siinne elu on ja sellega me tutvuma ka tulime. Võtsime jõekruiisi ning jalutasime ka mööda jõekallast, mis oli üsna kena ja romantiline. Istusime ühes armas jõe kaldal asuvad baarikeses ning nautisime sooja, Bob Marley muusikat ja kohalikku õlut Tiger. Ostsime ämbri õlut, kus oli 5x0,33 pudelit ning maksis 60 ringgitit, üsna kallis (sama, mis meie ööbiminegi). Baariomanikult kuulsime, et õlu ongi Malaisias kallis, kuna taxe tõestatkse iga aasta, omanikul oli endal ka paha tunne nii kallist õlut müüa, aga ütles, et ei ela ära muidu. Kui pimedaks oli läinud, läksime peatänava möllu jalutama, kus kõik kaupmehed olid oma kodinatega tänavale kolinud ja üritasid igasugu pudi-padi ja süüa inimestele pähe määrida. Proovisime ka mõnda asjalikumana tunduvat toitu, nagu grillitud kartuliviilud, chilli- ja munaga küpsetatud vorsti ning jackfruiti.

Täna hommiku otsustasime, et veel ööbimise hindu ning leidisimegi 45 ringgitit maksva uhkema toa. Jalutasime mööda Melkata tänavaid ja turge, shoppasime ka natuke, kuigi siin on veel suhteliselt kallis võrreldes Langkawi (Malaisia saar Tai piiri ääres, mis on tax free, seal pidi õlu ka imeodav olema) ning Taiga. Käisin ka kunagise sultana ehk nende kuninga majas, mis oli nüüd avatud muuseumina. Oleme mõelnud ja edasist plaani paika pannud, pole veel täiesti kindlad, aga arvatavasti jätame Kuala Lumpuri vahele, kuna me kumbki pole linnakära armastajad, siis asume Taman Negara rahvuspargi poole. See on Malaisia suurim ning üks vanimaid vihmametsi maailmas. Seal saame siis kõvasti loodust nautida, matkata ja loodame, et usside ja (käesuuruste) ämbrikega (huhh..) seal ei kohtu.

Mis meist edasi saab ja kuidas meil läheb, kirjutame juba järgmises postituses..

Seniks, aga olge tublid ja hoidke kõiki, kes kallis!

Kallistavad Gerit ja Joonas Chong Ho Külalistemajast!